Hei. Paar päeva on möödunud. Olen pidevalt vaatamas koos Triinuga käinud neid. Eile lausa hommikul ja õhtul. Eks seal suur tohterdamistöö käib. Kuigi ilusad nad välja ei näe. Piltidel, mis korraks panin, tunduvad isegi ok. Irl näha, et ikka normaalselt paistes. Aga Story oli eile juba täisa asjalik. Tuli mulle vastu oma teisest boksist, ajas kõrvad ette ja nurus midagi head. Teda siis pesime. Näo pealt ja paar haava leidsime siiski jalgadelt ka. Pärast sprei peale ja siis võtsime Puma ette. Ta oli üldse selline imelik natuke. Ei lasknud eriti katsuda end. Võpatas ja oli selline üliettevaatlik. Päitsed saime ka meelitades pähe. Õhtul kordasime samu protseduure aga siis tuli Pumale siiski süst lisaks ka teha. Läks ikkagi antibiootikumikuuri alla. Kuna loomaarsti ta ligi ei lasknud, pidi Laura ise tegema. Ta aga ei julgenud oma hobusele teha. Ma siis lõpuks proovisin ära süstida. Ega see paks valge jama kiiresti ju sisse ei lähe, seega sain ainult kuskil poolenisti lastud, kuna hobune hüppas käekõrval püsti. Storyle tehti sama asja, tema aga pidavat laskma teha lausa nii, et päitseidki ei pandud pähe lol. :) Eks näis kuidas edasi saab. Jama kui ta ennast ravida ei lase :/ Täna tuli ema ka kaasa. Samad protseduurid nagu ikka. Jalad mõlemal ikka jubedad pakud. Storyt võis väheke käekõrval jalutada. emps siis jalutas ja nunnutas ja söötis teda :D Puma veel ei tohi. Aga sügasime niisama teda boksis. Täna oli täitsa palju rohkem julgem ja suhtlemisaldim. Eks päev päevalt peaks hakkama nüüd vaikselt paremaks minema. Homne veel ja siis on kõige hullem möödas. Järgmine nädal tuleb uuesti arst. Siis saavad marutaudi vaktsiini ka kõik.
Ja õnnetuse kohta lugesin siiski juba eile uudiseid netist. Naiss noh :S Hea tõesti, et keegi filmima veel ei jõudnud.
Do you ? Ilmselt osad juba teavad, mis oli, aga rääkimata ei saa ka jätta. On ehk mõnel sellest õppida.
Täna siis pidime minema Tallinnasse võistlustele. Miski 10 paiku läksime siis treilerile järgi. Ühendasime taha ja saime praktiliselt ca 2 meetrit sõita, kuni tross pooleks läks ja treila tagant ära jooksis. Saime siis kõik uuesti kinni ja jõudsime tallini. Hobused läksid mõlemad kenasti peale ja alustasime sõitu Tallinna poole. Teeolud olid ikka päris kehvad... Külgtuul ja kohati vaalud keset teed. Põhimõtteliselt oligi, et kui Kohila ristist veits edasi olime sõitnud tuli uus vaal kuskil kurvi peal ja võttis treileri tagant vibrama ja koos autoga siis käisime ühest teeservast teise ja siis oli juba selge, et autot me otseks enam ei saa. Ühel hetkel treiler siis võttiski suuna kraavipoole, murdus auto konksust ära ja käis 2x koos hobustega üle katuse. Ma olin esimene, kes treilerini jõudis. Kaugelt juba kuulsin hirnatusi ja rabelemist. Järsku jäi kõik vaikseks. vaatasin läbi katkise akna sisse. Puma oli end juba püsti ajanud, sest ta nöör oli puruks läind. Story oli ainult pikali. Kael kuidagi ebaloomulikult väändus. Ta ei liigutanud absoluutselt. Mõtlesin, et nüüd on kõik temaga. Katsusime tagant lahti teha luuki. Vahepeal üritas Story ennast uuesti püsti ajada aga kuna tema nöör oli veel kinni, siis see ei õnnestunud. Puma oli ka tema otsas poolenisti peal. Meelis kuidagi sai sealt seest noaga nöörid lahti lõigatud. Kuidagi said nad välja koperdatud. Aitasin Puma kinni võtta ja siis võtsin Story enda kätte. Vaatsime üle vigastused ja asjad. Põhiline oli, et nad mõlemad olid jalul ega longanud. Storyil oli ainult nägu korralikult lõhki ja veritses. Pumal oli jalgadelt tõmmanud miskit. Välja saades olid nad mõlemad nii šokis, et ei tõmmelnud ka käekõrval. Ühel hetkel jõudis politsei ja päästeamet. Tõmasid seal treilat kraavist välja ja asjatasid mingi paberimajandusega. Kohila tallist tulid ka inimesed sinna ja aitasid kui oli vaja. Saime õnneks suhteliselt kohe Raplast V.Sinika suure autoga järgi kutsuda.
Miski tund või rohkemgi passisime nendega seal tee ääres ja jalutasime. Mingi pool tundi enne uuesti pealelaadimist andsin mõlemale hobusele rahustit igaks juhuks..
Kui peale oli vaja panna, siis Story ei tulnud alguses lähemalegi kui 50 meetrit. Mõlemad olid suhteliselt uimased, kukkusid selle treila platvormi peal veel ninali aga kusagil 15-20 minutiga olid mõlemad tänu Veljole peal.
Tee peal helsitasime veel kõik Tallinna, Rapla ja selle läheduses arstid läbi aga kas ei võetud telefoni või ei saanud keegi tulla. Lõpuks siiski saime ühe Rapla arstiga jutule.
Talli jõudes loputasime mõlemate haavu külma jooksva vee all ja siis boksi. Õnneks oli positiivne veel see, et mõlemad(olid küll uimased), hakkasid kohe sööma ja jõid ka.
Ootasime siis miski tund aega arsti. Ta arvas, et oleks vaja ikka õmmelda. Story tegime enne. seal oli ainult paar pistet, seega ei tehtud ka mingit tuimestust. Ainult mokapöör peale. Aga ega ta eriti ei rabelenudki, vist ei jaganud väga matsugi.
Pumale aga oli vaja teha narkoos, kuna jalgu (eriti tagumisi) niisama ei näpi ja seal oleks vähe suurem töö olnud. Kuna ta niikuinii mehi ei salli, siis ei saanud veeni seda süsti teha ja pärast ei lasknud ta enam üldse arsti ligi. Hakkas vehkima ja hüppas mul käekõrval püsti. Tõmbasin kuidagi selja jälle ära.
Seega jäi see üldse tegemata. Õnneks need ka mingid lihahaavad polnud, suhteliselt pindmised. Parem oleks olnud muidugi, kui oleks saand kokku tõmmata aga eks nad kasvavad ise ka kokku, läheb ainult natuke rohkem aega.
Lasin talle ja Storyle hiljem aint aerosooli peale. Meile anti miskit antibiootikumidega lillat veel järgmisteks kordadeks (Puma ilmselt süstida ei laseks end niikuinii) ja näis kuidas paranevad.
Igatahes väga õnnelik õnnetus sellise asja kohta, sest rekkad ja teised autod sõitsid pidevalt vastu, hea, et keegi kõrvalt veel sisse ei pannud. See oli tõesti suur vedamine, sest kui poleks treiler tagant ära murdunud (tavaliselt need ju ei tohiks lahti minna), oleks see ilmselt vastu autot põrkunud või üle meie rullunud, niiet poleks me keegi ilmselt elus ja hobuseid päästma saanud minna.
Kõik praegu niipalju helistanud ja msnis uurinud jne, et mu pea huugab lausa. Ma vist ei lähe homme kooligi. Järgnevad 3 päeva peab siis neile tallis kõvasti toeks olema ja lootma, et nad paranevad jõudsasti ja mingit traumat seoses treileritega edaspidi ei tekiks.
Mina usun, et kogu see jama, mis hommikul seoses treileriga oli, võis olla mingitpidi märk. story oli ka kusjuures hommikul mingil moel imelik. Ühes boksinurgas ja toetas peaga aknalaua peale ja vahtis õue. Tavaliselt ta pööranuks mulle kohe tähelepanu ja olnud uudishimulik.
Selliseid asju tuleks tähele panna. Mõne jaoks tundub see imelik aga minul on juhtunud neid asju nii palju, et ma lihtsalt hakkan sellesse juba uskuma.
Nt. suvel kui mina matsu panin ja haigla keiss oli, siis samuti hommikul enne võistlust oli niipalju asju, mis oleks näidanud, et poleks pidanud minema.. Või eelmine talv üks hommik, kus ka olime minemas aga juhtus ka igast paska, siiski saime läbi häda kuidagi minema jas iis sõitis ühel hetkel treileril ratas alt ära..
Niiet, inimsed, olge ettevaatlikud. See pole naljaasi.
Nonii. Mõtteid on olnud nende päevade jooksul igasuguseid. Kas panna kinniseks ja tea ainult enda jaoks märkmeid, või lasta valitud kasutajad lugema või üldse asi ära lõpetada. Siiski otsustasin veel vanamoodi jätkata. Kellele see asi ei istu-siis see koht pole teile, ma ei käsi kellelgi lugeda. Ja kui endiselt mingi probleem on, siis teate juba, mismoodi ühendust võtta. Anonüümsed ma edaspidi kustutan lihtsalt ära. Anyway. Story sai puhata reedel ja pühapäeval, sest ühel päeval olinma suhteliselt busy. Ja no pühapäeval ma tegelikult voodist välja üldse ei jõudnudki :D Poiss hakkab juba trenniga ilusti alla võtma ja vormi minema. Vahepeal kui hästi külm oli, siis suhteliselt laisklesime ja ta läks niii paksuks. Mõnus kõht oli all ja vöö ei läind kinnigi :D Kaks päeva oleme ratsastust teinud. Täna väheke galopilatte sõitsime ka. Need olid nagu diagonaalile paigutatud, seega ta pidi lattide keskel jala ära vahetama, et õigest jalast jätkata saaks. Ma tegelikult arvasin, et ta venib seal lattide peal pikaks ja ma ei suuda teda ühtlases rütmis hoida, seega ma tegin üks fulee enne esimest maalatti poolpeatuse ja suureks üllatuseks ta reageeriski kohe, tõi raskuse tagaotsale ja üle lati minnes märguande peale vahetas ka jala õigeks. Mul oli päris suur üllatusmoment. Mõtlesin, et ah, raudselt joppas. aga tulin paar korda veel ja kohe kenasti toimis. Teist pidi oli vähe keerulisem. Ma tean, et ma alateadlikult hakkan ennast kallutama (vahel nt ka jalavahetustel-üliloll komme), seega viin ta tasakaalust välja ja tal on raskem õigest jalast jätkata. Oleks hea, kui keegi vahel kõrvalt ütleks ja meelde tuletaks. Ma võin ju seda teada, vahel panengi tähele, et oi, ma ju istusin ise valesti, sellepärast ta ei vastanudki mulle õigesti. Aga alati ei näe ennast kõrvalt ja kui kohe ära ei taba, mis oli, siis ongi raske kõigega korraga tegeleda. Aga eks ma iga trenn üritan ennast rohkem distsiplineerida. Iga asja ja harjutuse puhul ette mõelda, kuidas miski olema peaks ja seega vältida sellist asja, nagu seljas lihtsalt lõdvaks laskmine ja tühja tiksumine.
Homme hüppame. Kui nüüd juht ütleb, et kindlalt vedada saab, siis pühapäeval lähme ka võistlema. Tahaks see hooaeg rohkem ikka sõita. Loodetavasti on selleks kõigeks ka ressurssi.
Kallid inimesed! Kui teil midagi minu vastu on, teile midagi ei meeldi või üldse midagi torgib, siis palun tulge ja öelge otse välja. Või vähemalt kirjutagegi (kui muidu ikka ei julge) ja pange nimi alla. Lihtsalt meeletult nõme ja halb on lugeda neid anonüümseid saadetisi, kus mingid puberteedieas lapsed (ja ka täiskasvanud ilmselt, kes veel sellest välja tulnud pole), lihtsalt valimatute sõnadega mölisevad. Teadmiseks lihtsalt, et mind tõesti ei huvita ja ma absoluuuutselt ei võta kellegi sellise arvamust kuulda. Kui te/nad seda loodavad. Miks ma peaksingi kuulama kedagi anonüümset, keda ma ei tea ja siis veel seda kõike arvesse võtma ja midagi muutma? Võinoh, õigemini, ma ei teagi, kas see just nende põhimõte on, et ma midagi muudaks. Võibolla on vaja lihtsalt oma kibestumust välja elada ja ennast kehtestada. No ma ei tea. Ja ka see, kus paljud väidavad, et ma end mingisuguseks treeneriks pean, ei vasta tõele. Palun, te kõik, kes te samuti seda arvate, otsige mulle üles koht, kus ma seda kõike tunnistanud ja väitnud olen?! Ma tõesti ei pea ennast nii heaks, et sellena nö. kuskil reklaami teha, aga mitte nii saamatuks, et siin väikses tallis mitte lapsi juhendada ja näha, et neil sellest ka kasu on olnud. Seega, kellele see halba teeb või on teinud? Kui neile see ei meeldiks, siis nad seda ise ka ei küsiks ega tahaks. Igatahes nüüd on see hetk, kus teil on võimalus kõik välja öelda(anonüümseid ma ei aktsepteeri). Kas kommentaarides, http://www.formspring.me/onoffonx , või lisage msni carmen_peussa[at]hotmail.com kui muidu avalikustada ei taha. Palun, olge mõistlikud ja mõelge reaalselt. See ei ole üldse kena, mida te mulle seal korraldate! Võimalik, et ma lõpetan selle blogimajanduse ja kõik selle ära ja ei kuule üldse keegi midagi kus ma mida teen ja rahu majas.
Hey there. Vaheaeg ongi läbi. It sucks. Viimasel nädalal olin tubli ja kõik hobused said suht aktiivselt trenni. Noortega ma olen päris rahul. Eriti Soologa. Tal küll vahest käivad need klõpsud peas, mis tema temperamenti arvestades on üsna arusaadavad. Seetõttu üks päev parem, teine päev võibolla jälle mitte. Üldises vaates liigume ikka tõususuunas. Maastikul kablutamine (no põhiliselt mööda teid siiski) on aidanud tegelikult väga palju ja väga lihtsal moel noort hobust arendada. Isegi varem väga kõveralt ja vingerdades jooksnud Variant on hakanud üsna sirgelt jooksma. Mööda sirget teed hobusega sõita on hoopis teine asi kui platsi peal. Tasakaalu on nad mõlemad isegi niipalju saavutanud, et galoppi küsides (meil suhteliselt pikad sirged teed seal mida pidi me sõidame), tõusevad nad täpselt sellest jalast, mida ma tahan. Ometigi on sirge peal ju raskem kui nt kurvis või voldil. Aga ääretult hea meel on, et nad aru saavad ja märguannetel vahet teevad. Nüüd tegelikult tahaks ka natuke platsil tööd teha. On mõned asjad, millega maastikul tegeleda ei saa. Loodetavasti sulab lumi veelgi, siis peaks varsti saamagi.
Mm. Story sai ka siis see aasta nüüd kelgu ette. Suht awesome oli. Seekord siis tegime asja turvalisemaks, et üks inimene istus seljas samal ajal kui teine taga lohises. :p Olen suhteliselt palju videosid youtubest ka vaadanud. Nagu just harjutuste kohapealt. Mismoodi ja millejaoks ja üldse midagi erinevat. Proovinud siis tema peal ka praktiseerida ja üldse nagu veel paremaks saada. Ma ei tea, vist on nagu kasu olnud. Eile natuke hüppasin. Panin omale võimlemiseks rea maalatt-rist-maalatt-rist-maalatt. Niii hea rütmiga ühtlaselt ja otse tuli seda. Ma olin nagu suhteliselt üllatunud. tavaliselt kaob meil see rütm ära või ta läheb eest krampi ja venib pikaks aga nüüd oli kõik okai. Okserile nurgast välja panin ühe maalati ette ja okserile peale ehitasin kahest latist nö. kolmnurga et võimalikult keskele saaksin. Ohsavana, ma oleks srsly sealt matsu pannud peaaegu vist. Hüppas seda nagu imeasja. Suhteliselt fun oli küll, sest ma polnud meie tallivõistlustest saati hüpanud. Kuni 110 panin, rohkem ei hakanud. Tulin miskit järjest ka, enamvähem vist isegi oli. Sammud klappisid ja püsis kenasti sääre ees ka. St, ei veninud kuhugi ja suht normalna. Sain siis teada, et täna on Sten tallis. Sain ta siis trenni ka andma mulle. Kahju oli natuke, et eile ise hüppasin, aga õnneks mitte palju, niiet võis täna ka miskit teha. Võistlusi niikuinii pole ja pole hullu midagi. Kavalette tegime soojenduses, üleminekuid harjutasime. Edasisõitmisi ja tagasitulekuid. Siis ta sättis meile ühe tavalise risti.. 2 pool meetrit ette maalati ka. Pidin siis traavis tulema. Esimene kord vähe kolistas, teine kord oli hoolikam. Tõstis siis rissti kõrgemaks st et keskoht oli päris kitsas. Ütles, et ma hästi otse peale tuleks ja et ei pabistaks, et ta ilmselt ajab maha selle. Aga vot ei ajanud, hüppas nii et woa. Siis sama asi latina. Suhteliselt ühtlaselt tuli tulla, väga rahulikus traavis. Eesmärk siis teda kiiremini eest maast lahti tulema saada. 110 peal oli päris õudne juba traavis tulla aga kui ma ütlen, et see tõke lõpuks 130 oli, siis võttis vähe värisema küll. Aga noh, andsin oma parima. Ja väga ilusti tuli. Ma olin nii rahul hobusega. Siis pidin sammus tulema. Ratse täitsa vabaks, absoluutselt midagi ei teinud aga maalati kohal natuke säärt ja traavis üle. Seda harjutust samamoodi kuni 110-ni. Ja täitsa kasu oli, sest kui Sten latid ära korjas ja niisama tulema galopis pidin, siis hobune tõepoolest lendas paraja varuga üle. Kuid üksi sellist asja keegi praktiseerida ei tohiks. Kindlasti keegi palju kogenum kõrval, kes teab sinu ja su hobuse võimeid. Tulin miskeid asju veel järjest. selle nurgast välja okseriga panin suht pange sammuga ja ei suutnud pöördes teda välimise säärega piisavalt sisse poole nõuda, seega tuli kuidagi ligadilogadi. Lasin Steni ka selga, ütles, et ta on palju paremaks läinud, kui enne oli aga võiks veel teravam olla ja veel kiiremini säärele reageerima. Et see väike mõttepaus ja viivitus, mida ta enne igat asja teeb, ei ole väga hea. Aga muidu olevat suht hea, et keerab kohe kui vaja, tuleb tagasi jms. Hüppas ka natuke ja näitas pöördeid ja asju. I wonder miks ma nii ei saa :D Igatahes ma tean jälle mille kallal veel edasi nokitseda. Õhtu poole sõitsin natuke veel Hettyga ja andsin Triinule hüppetrenni. Panin neile rea ja suht võimlesime.
Kuna ma suurt trennidest midagi kirjutada ei oska. Sessuhtes, et midagi hämmastavat toimunud pole. Nii ja naa. Siis noh, teen ka selle iga aastase kokkuvõtte. Loodetavasti ei veni pikale. Pilte, nagu tavaliselt kokkuvõtetes mul olnud on, ma hetkel otsida ei viitsi. Võibolla kunagi hiljem (yeah, right). Jaanuar siis. Käisin Annal Pollis külas. Sõitsin Madeiraga ja tegime esimesed hüpped. Hobuseid oli tallis mul sõita 3. Rafa, Story & Stacandra. Aa, Kärolit aitasin ka Missandraga. Ise sõita ja kõrvalt ka. Uudekalt hakkasime trenne võtma. Vahepeal olid tallisisesed võistlused. Stac. võitsime madalama, Rafaga II, ja Rafaga 100cm III. Siis läks Story esimest korda kelgu ette ja tegime sõitu. Kuu lõpu poole võistlesime Veskas. Tõin hobused päev varem juba kohale. Läks päris sitasti. Madalamas mõlemaga 8kp, kõrgemas mõlemaga 4kp. Veebruar Harjutasin skeemide sõitmist. (Pidin kahevõistlusele minema-lõpuks läksin niisama Kärolile appi). Maiken käis külas, andis trenni ja tegime Rafast müügivideo. Stacandra läks minema. Tegime vabahüppeid ja Story paugutas 150cm. no problem. Rafaga käisin õues sõitmas ja panin matsu üle kaela. Sõitsin ikka veel Missandrat. Võistlemas ei käinud. Märts Käisin Rafaga Veskas Talverõõmul võistlemas. Esimesed suuremad võistlused väljaspool talli. Mõlemad parkuurid puhtalt. Käisin Rafaga Kurtnas võistlemas. 100 ja (tema esimene) 110. Saime küll mõlemas parkuuris karistuspunkte aga olin hobusega siiski rahul. Regasin Horse Show vabatahtlikuks. Kirsika pakkus mulle Ex Boy´d võistlemiseks (2v). Trenni sai enne võistlust teha 2x. Viimasel hüppetrennil suutsin ka alla kukkuda :D Aga võistlustel kokkuvõttes 5koht. Siim käis Rafat vaatamas. Aprill Emps käis ratsutamaaas Rafaga (lol, pidin ära mainima, sest see on väga ebatavaline). Aasta esimene õuetrenn ja hobused hakkasid veelgi paremaks minema. Rafa sõitis Soome :((( Võistlemas ei käinud. Mai Hobustest sõita ainult Story. Õpetasin talle pallimängu :D Trennides oli hobune überhea. Võistlustele jälle ei saanud erinevatel asjaoludel minna. Juuni Oh yes. :D Suve alguses käisime kohe võistlemas. Kaarmal. Madalamas saime 5nda koha. Teise sõitu ei jõudnudki. Oli selline "kerge" haiglakeiss. Kukkusin selgroolülid paigast nd shit. Hobune reisis Briti juurde Mäosse. Vahepeal käis Ivo hobust vaatamas ja proovimas. Lõpuks kui ise juba püsti seisin, toimusid hobusel alguses kordetrennid, aga üsna varsti ei suutnud ma vastu panna ja olin taas sadulas. Mingi hetk tõime mulle uue hobuse Särkast-Waterblue siis tema nimi. Tegime siis trenni, andsin tüdrukutele trenni. Hobuseid, kellega tegeleda, oli päris palju. Võistlemas ilmselgelt ei käinud. Juuli Soomlased käisid müügikaid vaatamas. Juuli alguses startisime juba võistlsutele. Nuiamäe Karikas. 100cm storyga puhas. 110cm sahmerdasin ise kuidagi ja 8kp. Käisime Britiga Jänedal müügikaid vaatamas. Võistlesime Raikküas meistrikatel. Sitaks palav päev oli. 100 ja 110 mõlemas 8kp Hakkasin Storyga jälle palju koolisõitu tegema. August Story ja Ignis pidid Soome minema. Sõitsid juba minema aga mingi aeg tulid siiski tagasi. Otsustati ümber. Käisin vahepeal Laura hobuseid-Pumat ja Aragoni sõitmas. Trenni väga aktiivselt ei teinud. Võistlemas ka ei käinud. September Tõin mõlemad hobused tagasi Sõerumäele. Story oli aaaawsome sõites. Tõsiselt suur edasiminek meil. Sten käis ka korra, andis trenni. Pidime võistlema minema aga võistlused jäeti vihma tõttu ära. Oktoober Hobused olid endiselt heaad. Mingi aeg läks Binnu minema. Omaniku naine tahtis ka sõita. Vahepeal käis Anx, andis trenni. Võistlemas ei käind. Algas Storyle uue sadula otsimine. Pügasin ta ära ka. November Storyga tegime niisama kerget trenni. Oli vist päris hea. Ruilasse võistlustele otsustasin mitte minna. Ei teagi miks. Võtsin omale 2 noort poni ratsastada Detsember Sulhteliselt vaikne oli. Story võtsin uuesti aktiivsesse trenningusse. Noored olid ka päris head. Võistlemas ei käind. Suhteliselt tegudevaene kuu.
Nii, mis siis toimunud on..
Nothing much, actually.
Noored on endiselt tublid. Kahjuks jäävad ebaregulaarsed pausid ilmade tõttu sisse, sest seal pean sõitma õues. Aga nad on asjalikud. Usun, et kevade paiku lausa täitsa head. Võibolla kui seda lund vähemaks vahepeal ei jää, siis veame nad mingi aeg maneeži, et saaks hüppamist ka praktiseerida. Metsas korra-paar üle mingi pisikese mahalangenud 40-50cm puu olen traavitanud, aganoh pole just suurem asi. :D
Story nüüd aktiivselt töös olnud. Ja enam ei jätagi nii palju puhkepäevi. Ta ikka tõega paksuks läinud. Väga ulme. :D
Maneež aint külmunud ja paha teha trenni nats. Libe ´nd shit. Üle meetri ka ei hüppa hetkel. Eks peab ootama, millal soojemaks natuke läheb.
Ilmselt ta seetõttu pole ka koguaeg super olnud, et kardab libiseda ja seetõttu hoiab end (õige ka) ning galopis pisut kramplikum. Mul ees rauad ka.
Mm, eile olid võistlused ka tallis. Sõitsin ainult meetrit. 3-ndad olime. Ise pole üldse rahul. Niii ligadi-logadi sõit. Soojenduses kõik nagu klappis ja hea, aga niikui rajale sain, venis pikkaks see fulee, ei jõudnud mina teda piisavalt suruda ega õigesse kohta saada. Seega noh, päris kole vaatepilt oli vist :D
Aga enne sõidu algust tuli mul selline naljakas idee, et küsisin sugulaselt, et ta ei tahaks ühte starti teha. Midagi muud ma nkn temaga ei sõitnud. Janoh, ta oli nõus.
Sten ilmselgelt jõudis teda oma pikkade jalgadega rohkem enda alla sõita. Kerge vist polnud aga ilus oli siiski vaadata. Aga kõige naljakam oli sellejuures see, et ta võitis selle sõidu.
Hea meel oli küll aaga no mul oli ikka päääris parajalt piinlik. Tõesti. Tema, kes polnud Storyga kordagi enne võistlust trenni teinud (sügisel korra istus selga, proovis), läheb ja teeb ära. :D
Ühesõnaga noh, näitab see seda, et hobune mul enam-vähem toimib, hüppab veel paremini aga ma ise võiks sõitma õppida ja säilitada sama enesekontrolli mis treeningutel.
Sten oli täna ka Raplas, seega me leppisime kokku, et tuleb mulle trenni andma. Kuna see mingi suur võistlus niikuinii polnud, siis polnud ka hullu, et täna natuke teeb.
Ma sain ikka paljupalju targemaks. Just harjutuste kohapealt, mida talle teha tuleks, et lihtsam teda sõita oleks.
Üsna palju tegime tööd üleminekutega ja pöörasime rõhku välimise sääre ning ratsme kasutamisele, et ta õpiks oma õlgadega keerama ning ei viskaks niipalju tagumikku välja.
Kavalette ka ning galopis üle lati. Mingi 15cm latist ettepoole joonistas ta siis miski 40x40cm ringi (õige koht kuhu peaks sattuma) ja põhimõte oli siis selles et kurvist välja tulles ma juba näeksin sammu, paneksin selle paika ja saaksin ta sisemise esijalaga sinna ringi sisse. Silmamõõt pidavat mul enamvähem paigas olema, aga seda harjutust soovitati iga trenn siiski teha.
Tegime paar 70cm hüpet ka. Põhimõttega siis, et suudaksin ta hüppe peal ka otse hoida. Sest niipea kui ma ta viltu lasen (mis on ka üheks veaks mul) siis noh, peale selle, et ma kaotan juba hobuse varust hüppel 10cm, ta ei pruugi õigesse jalga maanduda või jääb pärast risti jooksma.
Pärast sellist tööd, oli ta palju pehmem ja paindlikum. Galopist üleminekul sammule või peatusesse, ei ajanud oma lõugu enam kangeks janoh, pärispäris hea oli.
Homme saab oma teenitud puhkuse. Lähen ilmselt talli ikka ja lasen õue jooksma. Võibolla teeb pilte ka. Polegi ammu miskit teind.
Aajah, häid pühi ka teile!
Pole jälle päris pikalt miskit kirja pannud. Samas pole midagi erilist öelda ka.
Noored on ikka sõidus olnud. Päris kenasti arenevad ja juba saab sõitu isegi nautida, kui mdiagi vähe oskavad. Ühest tuleks varsti miski müügivideo ka teha. Väike plaan on enne mõlemile mingit latti ka näidata. Ilmselt tuleks selleks siis maneeži sõita, sest hetkeline olukord ei võimalda väga platsi peal suurt trennitegemist & hüppamist. Viimased trennid põhiliselt olengi mõlemiga maastikul paarutanud. Täitsa kihvt vahelduseks.
Story on olnud vähe lihtsamas treeningus. Sai nüüd uued rauad alla ja võib uuesti intensiivsemalt tööle hakata. Hooajaks tahaks vormi saada. Saaks ehk mõnele võistluselegi.
Tema puhul muidu midagi kurta pole. Toimib ja on igatepidi tip top isegi vähesema treeninguga..
Temaga tuli mulle just praegu see meelde, et nädalavahetusel kui tallis olin ja ta ise õue lasin, kuidas me mõlemad kõhuni lumes sumpasime ja hüplesime, et koplini jõuda. Ja kui hiljem järgi läksin ning teda nimepidi hüüdsin, tuli ta täie galopiga mulle väravani vastu. Nii armas^^
Tahaks ta see talv ka mingiaeg kelgu ette jälle panna. Eelmine kord oli päris kihvt :p
Ja pilte tahaks teha.. mitu kuud pole miskit teind. Keegi ei tahaks tulla tegema ? : D
Vabandan siis nende ees, kes on oodanud uut sissekannet juba paar nädalat. Lugu siis selline, et mul on hetkel nii kohutavalt kiire. Blogimine on aga aeganõudev ja vajab parajat läbimõtlemist enne ja pärast kirjutamist.
Kiire siis sellepärast, et mul on hetkel teises kohas veel paar noort ponilist ratsastada. + õhtul hiljem veel mujal Story ära teha. Koju jõuan sageli miski 7 aeg. Seejärel õppimine ja muud toimetused. Ja siis tahaks lihtsalt jalad seinale visata ning ..olla.
Nüüd siis nädalavahetus ja saan väheke hinge tõmmata ja valgustada, mis vahepeal toimunud on.
Noh, nagu ennist mainisin, on siis need kaks uut ponilist. Üks on ilus jäme eestlane, teine eesti ja araablase mix-selline sportlikumat tüüpi. Mõlemad olid enne lihtsalt sadulas olnud, inimene vist korra ka niisama seljas, sealtmaalt edasi oli siis minu teha. Siiamaani läheb ilusti, nagu nii roheliste loomadega minema peab.
Storyga oli plaan siis valmistuda Ruilaks. Hetkeseisuga jääb see siiski meie jaoks ära. Mul ei ole aega olnud teda veel nii hästi selleks sisse töötada. Mul ei ole mõtet minna poolikult ettevalmistatud hobusega. Samuti ei leia ma, et ma isegi valmis oleks. Ma olen hetkel pmst ainult ratsastust teinud.
Ükspäev siis mõtlesin, et hüppaks.. nojah, mõte oli ju hea. Ma ei näinud üldse enam sammu, ronisin ette ja üleüldse oli selline tunne et kukun alla juba mingi meetri peal..mis tundus muidugi nagu 110 ja väga õudne oli. Hobune nagu ka oleks rippunud seal tõkke kohal ja ei olnud üldse seal seljas väga mugav olla. Nii pika fuleega tahtis peale venida, ei saanud üldse seda õiget lühikest ja jõulist tempot kätte.
Ma ei tea, ma loodan, et ma pole ainuke selline, kes pärast pikemat hüppamispausi niimoodi feilib. hm.
Igatahes, nüüd viimased päevad olen ma väga lühidalt temaga teinud. Oleks vaja sepp kutsuda kiiresti. Kabjad pikad ja rauad tahaks vahetamist. Ei taha liiga teha.
Aga ja, eks ma kirjutan jälle, kui aega ning midagi öelda on. Sest.. noh. Ma ei tea absoluutselt, mis lähitulevikus nüüd toimuma hakkab.
* Noored 2012
Tori hobuste lõppülevaatus
*Noored 2011
Raikküla karikas 2011
*Lahori
*Casa
Record
* Sisley M
Naame talu 2010
*Waterblue
