Selgub, 2009. a. on tõesti juhtunud asju. Nagu ka teistel aastatel, mõistagi. Muuhulgas leidsin, et olen nt. kirjutanud paraja portsu erinevaid tekste. Õnneks on valdavat enamust neist näinud vaid minu enda silmad. Ja minu blogi, näib, on töötanud paraja päevikuna. Teatava tsensuuriga päevikuna, mõistagi. Ent siiski päris kõnekaid kilde (vähemalt endale) leidsin siit täna. Ikka see mälestustekastis tuhnimine. :)
Kui kerge on jääda taas sõltuvusse neist pisikestest ja tegelikult tähtsusetutest netimärkidest, neist kiiretest positiivse tagasiside sähvatustest, mida küberkeskkonnad nii heldelt jagada lasevad. Need märgid mõjuvad kui uimasti, mis ajju sööstes murdosa sekundiga pea pöörlema paneb ja eufooria tekitab (ning ühtlasi reaalsustaju tugevalt väänab). Olin just omandamas seisundit "mina + sisemine tasakaal" või "mina - väärtus iseenesest" või midagi sarnast, et õppida õppima ometi kord lahti laskma neist lugematutest välistest mõjutatest, kui juba libastun. Enne esimest sammu tegelikult! Kas saavutan ma kunagi selle jalad-kindlalt-maas-enesekindluse, mis lubab mul lihsalt olla, või jäängi ma oma eksistentsile õigustust otsima teiste heakskiidu/tunnustuse abil...? Ah, see virvatulede eksitav maailm...
Ja juba hakkabki pihta. See teine pool talvest, minu kõige raskem aeg. Sel korral siis märgiks maas uue veerandi algus. Häh, kah mul õpetaja, eksole. Kunagi sai siin Underi sõnadega õhatud, et kevad ja pääle jõulu jne, aga sel korral pole sedagi jaksu. Kuskil mõtete labürindi viiendas-kuuendas toas hakavad taas kuju võtma need vanad stseenid. Ikka lõõmav üüratu kamin ja hiiglaslik tugitool ja kirjandus, või mõni kirjanduse looja või nautija koos aromaatselt suitseva piibu ja/või pokaali punase veiniga. Või siis mõni kuulmismeele fantaasia - kitarrikeeltel sõrmitsemine (ja mitte ainult neil), üksindus (aga mitte tingimata), sume öö, ja kindlasti soe. Ehk palmidki? Ja meri! Helid, mis sulatavad hinge. Ja sõnu polegi vaja. Või siis lihtsalt mingid katkendlikud jupid ilmvõimatutest ja ebaloogilistest teemaarendustest, mis (sõbranna sõnavara kasutades) perforeeritud äärisega pildikeste reana üksteisele järgnevad ja eikuhugi välja jõuavad. Jah, see teine pool talvest on minu jaoks kõige raskem aeg. Mõtteid varjutab udu, tee siis sellise ajuga midagi ratsionaalset. Muffigi! Elagu melanhoolia!
... et siis draakon, jah? Tahes-tahtmata kipub meel seda kuidagi tähenduslikult võtma. :P Ahjaa - mida siis teie maailma viimase aastaga peale hakkate?
Sel aastal tulevad *väga* teistmoodi jõulud. Kipsiskätega emaga, noorte ja roheliste vendadega, tavapärasest mees-lapsed-perest kaugel eemal olles, ilma lumeta, ja lisaks veel sellise looga. Interesting...
"Tüdruk seisis kaljuserval ja vaatas öhe. Otse tema varvaste eest algas sügavik, mille põhjas vahkvihas murdlainetus kive purustada püüdis. Tuul peksis märgi salke vastu neiu nägu ning ta silmad seletasid vaevu horisonti. Ümberringi laiutas vesi. Vihm, meri, öö. Sügis.
Kuud täna ei olnud. Märatsevate lainete ja tigeda tuule omavahelisest sõimlemisest hoolimata täitis tüdruku meeli haigutav tühjus. Näoga kaose poole seista oli hea – vaatepilt klappis praegu hästi piiga sisemuses toimuvaga. Raskelt loksuv tume vesi, iilidest aetud näruhallid pilvenartsud - tema hing oli just niisama ribadeks. See kleit, mis tal seljas, oli vist kunagi olnud valge. Koguni lilleline. Praegu hajus ihu külge kleepuva rõivatüki värv tinakarva ööga ühte. Taamal eristusid heledad kingad teeperve samblavaiba tumedast taustast.
Tüdruku silmist voolav vesi oli juba ammugi vihma lahustunud. Soolane meri pritsis vaid pilkamisi tema nägu ning kõhetuid käsivarsi. Tuule karm peasilitus ajas juukseid aina rohkem sassi. Lõikehein oli paljaste jalgade peale kõvasti pahandanud. Torm näis olevat tüdruku igatpidi omaks tunnistanud.
Et mitte kogu aeg FB-s piiksuda, elan vahelduseks oma jagamisvajaduse välja siin. Eile õhtul sattusin nägema filmi "V for Vendetta". Noh, mõni võiks öelda, et "lõpuks ometi" või "kus sa senimaani olid", aga mina ütlen, et parem Hilja kui Selma.
Sellest postitusest võib eksimatult järeldada, et film jättis mulje.Lisaks kõigele muule täienesminu must-read-list taas terve portsu Shakespeare'i võrra. Jah, ikka uskumatu, mida kõike ma lugenud EI ole.
Just nüüd, kus ilukirjanduse lugemine peaaegu korrapäraseks harjumuseks oli (taas)muutumas, tuleb meeldiv kirjandus taas kohustusliku vastu vahetada. Põhjus, nagu ikka, akadeemiline (vt. paar postitust allpool). Välivorm, lahinguarvuti, psii-impulsid ja biorobotid tuleb nüüd mõneks ajaks asendada muuhulgas uimastite, toitumise, konformsuse, migreeni ja muu taolisega. Seda ikka teoreetilisel, mitte praktilisel tasandil. Kuigi - üks ei välista teist...
Militaarfestival Valgas
Kolm Lahemaa mõisa.
PPK laager 2011
Jaaniaeg 2011
PUNK 2011
Saksamaa reis 2010
Võru prk pühapäevakoolilaager 2010
Jaan 2010
Vaimulik laulupäev Tartus 2010
32
