Käisime õhtuhakul poes, et leiva-saiavarusid täiendada. Eks kärusse laekus muudki vajalikku. Liigume siis rahulikult kassa poole, Tups meist paar sammu ees. Oli laps juba praktiliselt kassa juures, meie kohe jõudmas, kui külje pealt ilmus tädike oma käruga ning lausa trügis lapse kassa eest kõrvale ning hakkas oma kaupa lindile laduma. Minu üllatunud küsimusele, kas laps polegi inimene, ei suvatsenud ta reageerida. Tema ilmumine oli mullegi nii ootamatu, et äärepealt oleksin oma käruga tema omale otsa sõitnud...

Eks ma siis reageerisin ka natuke üle, laksatasin pulga enda ja tema kauba vahele, kui ta makstud sai ja sinnasamma vahesse koperdama jäi, et asju kotti panna (selle asemel, et sammuke edasi astuda ja meid mööda lasta) trügisin ka käruga jõhkralt mööda, et oma asjad teiselt poolt kätte saada. Siis sai tädikese käru küll müksu ära, sest ta oli selle sättinud kogu kassalindi laiuselt ette. Põrnitses mind küll altkulumu, aga midagi ütlema ei hakanud.

Ega see trügimine talle mingit ajavõitu andnud, poest saime ikka enne teda juba minema. Aga kuna see pole sugugi ainuke kord, mil lapsest lihtsalt mööda või üle astutakse, tekkis minul küll küsimus, kas laps polegi poes inimene? Ei saa vabanduseks väita ka, et meie Tupsut tähele ei panda, ta on siiski päris pikk juba ja erkroosa jope peaks ka silma torkama...

Või on asi mentaliteedis, et mina olen vanem, minul on igal juhul eesõigus? Siis jäi tädikesele küll mulje, et mina ise olen üks igavene mats, kes vanemate inimeste austamisest midagi ei tea. Vaat tean nii palju, et kui see vanem inimene ise käitub kenasti ja väärikalt, pole mingit probleemi. Õnneks ongi meil siin suurem osa inimesi lugupidamist väärt, seda enam aga need üksikud nahaalid silma torkavad...

Minu mäletamist mööda Joosep Toots Paunvere kihelkonnakoolis füüsikat ei õppinud, aga nii palju tervet talupojamõistust oli tal küll, et teada - vesi voolab ikka ülalt alla, mitte vastupidi. Et Toots koolitükkide tegemisel laisk kui lohe oli ja ainult pika vestluse tulemusena nõustus tegema pool rehkendusülesannet, on aga olnud eeskujuks meie linnaviletsusele, täpsemalt siis kommunaalametile.

Naabrinaine on oma blogis teemat korduvalt valgustanud, aga kordame siis lühidalt üle.

Kaks aastat tagasi jõudis linna lubatud õnn ka meie õuele ehk siis rajati kanalisatsioonitorustik. Töö käigus maha võetud asfalt taastati ja algul tundus, et kõik on parimas korras. Paraku ainult esimeste suuremate vihmadeni. Tuli välja, et projekteerija näpuka tõttu oli mõnedes kohtades asfaldi kaldenurk vale ja vihmavesi hakkas kogunema just meie majade ette ning nii õnnetult, et sõidutee ja aia vahele ei jäänud ribakestki kuiva maad. Loomulikult kaasnes "boonusena" möödasõitvate autode poolt täispritsitud majasein ja aknad, kooruv värvi- ja krohvikiht, läbivettinud piirdeaed ning vajadus hoida kättesaadavas kohas kalamehekummikuid. Lombid ulatusid ikka tublisti poolde säärde...

Naabrinaine võttis enda peale vaevarikka kirjavahetuse ja telefonikõnede pidamise, eesmärgiga, et ehitajad oma praagi parandaksid. Esialgu laiutati käsi - raha pole. Siis selgus, et töid teostanud firma on hoopiski pankrotis (muidugi, kui linn neile minimaalset võimalikku tasu maksis ning lisaks sellele ka praaktöid omal kulul parandada tuli), seega nagu polekski kelleltki midagi nõuda.

Jonni aga ei jätnud, kirjad koos fotomaterjaliga liikusid pidevalt linnaviletsuse poole. Ametnikud käisid isegi kohapeal asja uurimas ja leidsid, et olukord on kehv küll...

Kevadel siis hakati lõpuks rääkima, et jah, teeme korda, pole midagi parata. Esialgne tähtaeg pidi olema 1.august, aga selleks ajaks ei juhtunud muidugi midagi. Eelmisel nädalal siis lõpuks töödega alustati. Ja mis ma nüüd avastasin: korda tehakse ainult naabrite majaesine, meie pool ei liigutatud lillegi. Nädalavahetusel polnud loomulikult kedagi arupärimisele vastamas ka ja ega pole tänase tööpäeva jooksulgi kõssatud. Homme aga pidi juba uus asfalt maha pandama.

Töömehed lohutasid mind, et küll see vesi meie juurest ka hakkab ära voolama kui restkaev valmis. No ma ei tea, kes siis nüüd füüsikatundidest poppi on teinud, kas ehitajad ise, projekteerija või Kommunaalamet kui tellija. Lisatud fotol on üsna hästi näha, et meie kahe maja vahel on teekattes kõrgem koht. Kuidas vesi üle selle peaks pääsema, on mõistatus. Samuti on näha, et seal, kus seisab töömeeste auto, on teeserv tunduvalt madalam ning laupäevasest vihmast jäänud mudaloik pole siiani kuhugi kadunud. Varasematel piltidel on olnud näha ka, et uputus ulatub natuke kaugemale elektripostist ning lomp lõpeb sealtmaalt nagu lõigatud - sealpoolsete naabrite juures on teekate jälle kõrgem.

Ühesõnaga on Tallinna Linnavalitsus selgelt järginud Tootsi eeskuju - pika kauplemise peale küll rehkendusülesannet tegema asunud, aga leidnud, et tervet siiski ei jõua ja leppinud poolega. Mina aga sellega rahule jääda (erinevalt õpetaja Laurist) ei kavatse.

Miks on lepatriinud nii silmatorkavad? Aga muidugi sellepärast, et linnud neid tähele paneksid ja kogemata alla ei neelaks - lindude jaoks nad just maitsvad pole...

Ja nii ongi punase ja musta kombinatsioonist saanud hoiatus...

Aga vahel on nende kooslus ka täitsa juhuslik ja ei tähenda üldse mitte midagi...

Küllap paljud mäletavad vana mõistujuttu, kus kaks kitse kitsal purdel kokku said, teineteisest mööda ei mahtunud, kumbki teisele teed anda ei tahtnud ning lõpuks mõlemad vette kukkusid. Nii hulluks järgnevas loos asjad õnneks ei läinud, aga muidu on üsna samalaadne lugu küll...

On meil siin Nõmmel selline tänav nagu Suusa. Lühike, paljud seda ei teagi, ühendab Nõmme turu parklat teise tänavaga. Kitsuke kah, kuigi sõidutee kenasti asfalteeritud, meenutab ta siiski rohkem metsateed. Ühes otsas järsuvõitu langus, teises pime kurv. Ometigi on see kahesuunaline hoolimata sellest, et kohalik rahvas juba pikka aega on taotlenud liikluskorralduse muudatust ja tee ühesuunaliseks muutmist.

Täna tulin bussi pealt, jalutasin metsa veerest kodu poole, kui selja tagant ägedat kummivilinat kuulsin. Sõiduteel kihutas mööda valge madal sportauto, sõitis tee keskjoont pidi. Minust mõnevõrra eespool pidurdas ta järsult sest kurvi tagant tuli vastu teine auto. Algul mõtlesin, et nüüd sõitsidki ninapidi kokku, jäid mõlemad seisma ja kumbki ei liikunud edasi ega tagasi. Kui lähemale jõudsin, nägin, et nii hull lugu õnneks pole, juhid olid mõlemad jõudnud õigel ajal pidurdada. Aga vaidlesid ägedalt, kumb kummale teed peaks andma. Sportauto juht polnud nõus meetritki taganema ega teeserva võtma, et teisest mööda mahtuda. Ei olnud tegu rullnokkadega, soliidsed keskeas meesterahvad olid....

Minust nad sinna vaidlema jäidki... Minu enda arvamus on, et sportauto juht rikkus reegleid täiega, seepärast on ka number pildil näha.

Nagu hommikustest masendavatest uudistest vähe oleks olnud, ootas mind pärast mõnusat päeva kojujõudmisel teade kauaaegse hea sõbra ootamatust lahkumisest.... Koju kutsuti arestimajade peakaplan Andrus Norak....

Vähe on inimesi, kes lisaks mõtte- ja ametikaaslusele on ka midagi enamat. Andrusega olid esimesed kokkupuuted juba varases nooruses ning ei osanud me kumbki siis veel arvata, et sellest kasvab sügav sõprus. Sõprus, mis ei eeldanud pidevat ninapidi koos olemist, kuid igal kohtumisel tundus, et vahepeal polegi aega kulunud - mõtted haakusid kohe. Muidugi on sellele palju kaasa aidanud tänapäevased suhtluskanalid, mis lubasid teineteise tegemistega pidevalt kursis olla.

Minu ühes blogilistis on üks viljakaimaid blogijaid just Andrus. Viimased jutud seal olid tema maakodust, mida ta väga armastas ning kus plaanis veeta oma pensionipõlve. Kui palju ilusaid kirjeldusi, kui palju plaane, mille teostamine jääb nüüd laste õlule...

Andrus oli ka kirglik kalamees ning eile õhtulgi läks ta sealtsamast maakodust kalale ning hommikul kella viie ajal ta lähedusest leitigi... Arvatavasti ei pidanud süda vastu...

Populaarses suhtluskanalis Facebook polnud Andrus viimasel ajal kuigi aktiivne, aga just seal oli ta teinud ühe testi: Mis sa oleksid looduses? Vastuseks oli meri... Mere lähedalt ta oma igavesse koju kutsutigi...

Kui otsisin oma pildikogust Andruse pilti, avastasin, et polegi ühtegi korralikku, tuli teise pildi pealt lõigata. Ikka arvad ju, et aega küll.... Aga Andruse aeg siinpoolsuses on nüüd läbi....

Rahvasuu räägib, et ühel ilusal päeval, kui suur sõda oli just otsa saanud, helistas Evald Saag Raikkülast lambalaudast hästivarjatud mobiilit Kremlisse ja ütles: "Noh, Joss, mis ootad, teeme ära!"

Oli sellega kuidas oli, aga fakt on, et 3.mail 1946 võttis EELK Konsistoorium vastu otsuse, et kirikule on haritud vaimulikke vaja, Tartu ülikooli usuteaduskond aga on ju suletud, seega ei jää muud üle, kui rajada oma kõrgkool. 65 aastat kõrgetasemelist teoloogilist haridust Tallinnas on väärtus, mida oskavad hinnata kõik selle kooli seinte vahel õppinud - ja neid pole vähe. Pikki aastaid oli kool ka vaimsuse kandja, pea ainus teisitimõtlemise kants, millele isegi nõukogude võimu hammas peale ei hakanud.

Ajad muutusid, Tartu ülikool avas taas usuteaduskonna, kuid instituut jäi kestma. Muidugi tuli ajaga kaasas käia, täienesid ja muutusid õppekavad, tuli juurde uusi suundi. Mis peamine - teoloogiat oli võimalik õppida ka paljudel neil, kes mitmesugustel põhjustel Tartu ei saanud või ei soovinud minna. Paindlik õppesüsteem andis võimaluse õppida ka töö kõrvalt, omandada teine või isegi kolmas kõrgharidus. Keskmine üliõpilane oli aastatelt vanem kui ülikoolis, sihikindlam ja motiveeritum asuma tööle just kirikusse.

Käimasolev haridusreform tõi kaasa vajaduse õppekavade riikliku akrediteerimise järele. Kevadel külastaski kooli hindamiskomisjon. Paraku olid komisjoni järeldused ehmatavad ja tegelikult ka ootamatud. Osa õppekavasid said küll positiivse hinnangu, kuid paraku polnud nende hulgas doktoriõpet, mis sisuliselt tähendab ülikooli staatuse kadumist. Et koolitusload lõpevad ka aastavahetuseks, tekkis ühtäkki olukord, mil kõik olemasolevad üliõpilased peavad tegema hiigelpingutusi ja esitama oma lõputööd hiljemalt novembris, samal ajal tulevad läbi võtta ka kõik puuduvad ained ning kaitsma lõputööd detsembris, sest ainult siis on lootus saada riiklikult tunnustatud diplom.

Paljudele tähendab see sisuliselt õpingute katkestamist, sest puhtfüüsiliselt pole niisugune asi võimalik. Õppejõudude ja üliõpilaste suurenenud koormus, lisasessioonid ning kui tahta samal ajal veel kvaliteetset uurimust kirjutada, siis mingis osas tuleb järeleandmisi teha. Mis väärtus sellisel diplomil on?

Tundub, et siin on laiem hariduspoliitiline tagamaa, sest teatavasti said negatiivseid hinnanguid ka paljud teised erakoolid. Kurb on see, et võetakse edasiõppimise võimalus just natuke vanematelt inimestelt, kes õpivad töö kõrvalt või tahavad olemasolevale teist kõrgharidust lisaks saada... Sel foonil on üsna kummaline, et algselt sai negatiivse hinnangu ka Metodisti Kõrgem Teoloogiline Seminar, aga mõne aja pärast see otsus muudeti ning pikendati nende koolitusluba kolme aasta võrra...

Koolipere nägi üht võimalikku väljapääsu instituudi reorganiseerimises rakenduskõrgkooliks, see oleks eeldanud õppekavade ja õpiväljundite mõningast korrigeerimist. Veel olulisem on, et oleks säilinud praegustel üliõpilastel võimalus oma õpingud sujuvalt lõpetada, kuigi ehk mõned õppemoodulid juurde võtta, praktikat rohkem teha, aga siiski ilma liigse tormamise ja rabelemiseta.

Ettevalmistusi õppekavade ümbertegemiseks jõuti isegi alustada, mitmedki olid nõus selle nimel ohverdama osa oma suvepuhkusestki. Paraku otsustas kooli omanik EELK Konsistoorium, et taotlust rakenduskõrgkooli moodustamiseks ei esitata, instituudi asemele tuleb koolitus- ja täienduskeskus... Miks just niisugune otsus - ei tea, ootaks asjalikku põhjendust...

Kas see otsus on lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu? Loodetavasti siiski mitte...

Selleks peab enne ikka paikseks jääma ja endale kindla koha leidma... Aga kas sammaldumine ei tähenda äkki ka seda, et sulgeme end uute kogemuste eest, jääme kinni minevikku ning hakkame neid kivistunud tõekspidamisi ainuõigeteks pidama?

Aga kui valgusest puudu tuleb, eks tekitame seda juurde.

Peeter Jõgioja tuleshow

ja sellega süüdatud Nõmme jaanik

Mõtlesin tükk aega, kas kirjutada või mitte... Lugesin lugu, lugesin kommentaare (polnudki seekord kõige hullemad), siis lugesin veel ühte blogipostitust. Tahtsin seal kommenteerida, aga blogger sõi millegipärast selle ära. Siis hakkas mõte hargnema ning seal oleks see juba teemast välja läinud hoopiski...

Tõepoolest, üsna sageli tundub, et nn. invaabinõud on ehitatud ainult linnukese pärast, tegelike kasutajatega pole konsulteeritudki - kas asi ikka töötab. Hullem muidugi, kui üldse midagi pole, nagu blogis mainitud söögikohas trepp täiesti käsipuudeta. Sealt ei kipu kõik tervedki üles ronima, väikese lapsega on see suisa ohtlik. Ning teenindajat appi paluda - no tänan ei, ega tea ju tema suhtumistki. Teisalt on selle abistamisega veel nii, et ega igaüks oskagi, olgugi et heast tahtest puudu ei tule. Pole sugugi ükskõik, kuidas ratstooli üle astmete sikutada, mõnikord lõpeb selline oskamatu abistamine abistatava kukkumisega. Ning ega ainult ratastoolis ole asi - olen ise näinud, kuidas igati kenad inimesed aitavad lapsevankrit bussi tõsta nii, et see lausa upakile vajub, lapsel jalad taeva poole.

Puudega inimene loomulikult tunneb end paremini, kui ta ise hakkama saab ja ei pea teisi tülitama. Aga mõnikord on abi lihtsalt vaja, sest valikuvõimalusi pole. Kui on valida, siis inimene valib loomulikult sellise koha, kus abi tarvis pole.

Aga mõnikord ma tõesti mõtlen, et inimene hoopis häbeneb tunnistada, et tal midagi viga oleks, eriti kui pealtnäha polegi. See jälle tekitab probleeme nii talle kui kaasinimestele.

Oli mul mitme aasta jooksul aeg-ajalt vaja suhelda ühe daamiga. Mitte minu, aga tema tööasjus. Igati meeldiv inimene, tööga saab suurepäraselt hakkama. Aga viimasel aastal tundus mulle mitmelgi korral, et ta vist ei kuule. Räägid pika tähtsa jutu maha, naeratab kenasti ja noogutab ning mina muidugi arvasin, et kõik korras. No ei olnud korras, mõnigi oluline infokild oleks nagu kaotsi läinud, järgmisel kohtumisel vaatas suurte silmadega: misasja, miks ma midagi sellest ei tea? Kurtsid mõned teisedki sama muret.

Piinlik küsida ka, seda enam, et mõnikord jõudis info kenasti kohale kah...

Alles mõni aeg tagasi võttis üks daami kolleeg vaevaks mind lähemalt valgustada. Nimelt oli daam mõned aastad tagasi rasket haigust põdenud. Paranes kenasti, aga kuulmisega tekkis ajapikku probleem. Häält kuuleb, aga sõnu ei erista. Seda just siis, kui muidu ka ümbrus lärmakam on. Temaga tuleb rääkida rahulikult ning otse silma vaadates. Lähemad kolleegid teadsid seda ning neil probleeme polnud. Meid püsikliente ei pidanud keegi vajalikuks hoiatada. Ju peeti seda nii delikaatseks teemaks.

Eks terviseprobleemid olegi delikaatsed ja kes neid ikka tahab laiale ilmale kuulutada... Aga kui see hakkab juba suhtlemist (ja just tööalast) häirima? Kas poleks siis lihtsam uhkus alla neelata ja öelda, et vabandust, ma vist ei kuulnud hästi, palun korrake? Ei usu, et keegi sellepärast paanikasse oleks sattunud. Isegi täiesti tervetel inimestel võib ju lärmi sees teiste jutust arusaamisega probleeme tekkida.

Muidugi oleme kõik märganud, et mitte kõik ei oska puudega inimesesse normaalselt suhtuda. Päris naerma ajab, kui ratastoolis olijaga hakatakse aeglaselt ja selgelt rääkima. Aga väiksemad kuulmisdefektid võivadki jääda ümberolijatele märkamatuks, kui otse ei öelda. Ei peagi ütlema, kui hakkama saab. Aga kui ei saa? Siis tuleb küll tagasihoidlikkus unustada ning vajaduse korral suhtlemisreeglid kasvõi puust ja punaseks ette teha. Ei saa loota, et ümberolijad õhust aimaksid, kuidas on õige, eriti kui nad defekti iseloomust vähimatki ei tea. Aga teadmisi jagada paraku saavad ainult puudega inimesed ise.

Minul kõnesoleva daamiga enam kokkupuuteid ei tule. Teistel aga küll. Ning kui tekib kahtlusi, ei maksaks inimest tähelepanematuses ja hoolimatuses süüdistama hakata, vaid ehk tuleks siiski julgus kokku võtta ja otse küsida - kas ma peaksin midagi teistmoodi tegema. Ning kui kellelgi peaks olema enda tervisehäda tõttu probleeme, võiks neid ilma valehäbita ka tunnistada - kuidas ümberolijad muidu nendega arvestada peaksid oskama?

Aeg on edasi läinud, üha enam ja enam inimesi oskavad puuetesse täitsa normaalselt suhtuda. Üha enam ja enam puudega inimesi leiab võimalusi oma eluga iseseisvalt hakkama saada. Ning kui kuskil teadmatusest või mõtlematusest sellele takistusi tehakse, siis tuleb ka otse välja öelda, et nii see asi ei lähe, palun korrigeerige oma suhtumist. Meil kõigil peab siin maailmas hea olla olema, nii lihtne see ongi.

Kui vaatasin seekordset fotojahi teemat maja/kodu, tundus, et pole ju midagi lihtsamat - Nõmme on kenasid maju täis ning enamus nendest on ka kellegi kodud. Oligi plaan nädalavahetusel jalutama minna, kaamera kaelas ning proovida mõned tõesti kenad majad ka pildile saada. Paraku nullisid selle plaani kaks asja. Esiteks pidev vihmasadu ning teiseks ei olnud Tupsu niisuguse ilmaga hulkumaminekust sugugi vaimustatud.

Siis tuli pähe veel üks asi - maju pildistada ju võib, aga suurem osa on siiski aedades. Pika toruga pildistamine aga võib mõnelegi tunduda privaatsuse rikkumisena ja eks ta seda olegi. Pealegi peaksin ma piltide avaldamiseks vist majaomanikelt luba küsima...

Jäigi ilusate majakeste otsimise plaan katki. Aga selle asemel käisin mõnikümmend meetrit ümber nurga ja püüdsin pildile meie kohaliku tondilossi. Kunagi oli ka see kellegi kodu... Tegelikult olen sellest majast varemgi kirjutanud, siin ja siin, ei hakka kogu juttu uuesti kordama. Kuigi imestama paneb, maa on siinkandis üsna kallis ja aastaid lobudikku seista lasta on päris kulukas... Aga kuna lood nii segased, siis ilmselt seisma jääb kuni ise kokku kukub. Lammutama ei hakata, ei aita siin linnaviletsuse korraldused ega miski muu... Ja paraku pole see meie kandis ainuke, paar taolist on veel...

Aga et lugu nii kurvaks ei jääks, siis üks omapärane koduke kah. Oli selline Pedasel männi otsas ja kuulus ühele linnuperele.